on psühhopaadi maiuspala. Muidugi ei ole psühhopaati kerge ära tunda, sest nad on paraku üsna toimivad tegelased, kes oma elus sageli ka midagi on saavutanud ja eks nad oskavad suurepäraselt inimestega manipuleerida, mis teeb nende eristamine mõnevõrra raskemaks. Psühhopaadil puuduvad välised tunnused, aga kui neid natuke tundma õppida, siis muidugi selgub, et mingid üldnimetajad ikkagi on. Näiteks eriline silmavaade.
Ma arvan, et esiteks iseloomustab neid kaastunde puudumine teiste inimeste suhtes. Neil on alati õigus, nende seisukohad on ainukesed, nende maailm on see, mille ümber toimub tegevus. Kõik, kes erinevad, tuleb kindlasti maha trampida ja seda tehakse eriti peenelt. Psühhopaat reeglina tajub ära, kes on haavatav ja keda saab kõige kergemini kahjustada. Ja eks siis antaksegi tuld, sest teise inimese kannatuste nägemine on neile tõeline nauding. Selle nimel õigupoolest elataksegi.
Muidugi võib ka psühhopaat kellelegi kaasa tunda nt iseendale. Mis on ka loogiline, sest enda suhtes toime pandud ülekohtu osas on nad üpriski tundlikud. Ikka on süüdi teised, mitte nende endi valikud või perversne iseloom. Aga teiste osas mõistmine siiski puudub. Teised on nagunii rumalad, nõmedad ja mõttetud inimesed.
Ma olen ise ja kahjuks ka minu vanem laps, kes on väga minu moodi, kannatanud psühhopaatide tõttu korduvalt. On olnud hetki, kus tekib tahtmine elu lõpetada, sest enam ei suuda valu taluda.
Ja veel üks huvitav tähelepanek: mõnigi psühhopaat on end poetanud õpetajate ridadesse. Sest lapsed ei oska end vaimse vägivalla vastu kaitsta ja psühhopaadi naudingud saavad koolisüsteemis olema täiuslikud. Mõnigi laps ei leia kaitset ja mõistmist ka kodust, ja siis me pärast imestame, miks küll noored inimesed ei tule koolisüsteemis toime.
Iga kord, kui ma näen inimest, kes tuleb ülbel toonil oma õigusi välja tooma ja teiste olemust maha trampima, haarab mind õudus. Tahaksin põgeneda ja peitu pugeda! Ja netimaailm annab psühhopaatidele ju veel eriti head võimalused teiste tunnetega mängimiseks, sest reaalselt sa oma kiusajale vastu astuda ei saa, aga tema on oma naudingu teise inimese kahjustamisest kindlasti kätte saanud.
Kui te teate mõnd eriti head retsepti psühhopaatide vältimiseks või enda kaitsmiseks nende eest, siis andke lahkesti teada. Aga kuni selle hetkeni on minu hüüdlause: hoia end tema teelt kõrvale ja põgene, vaba laps!
Kudzu
6 kommentaari:
no üks hea võte on keelata oma blogis anonüümsed kommentaarid.
Teine hea võte on ignoda (haa, ma tean, et seda on kergem soovitada kui täide viia)
Aga sajaprotsendiliselt toimivat retsepti ei olegi.
Blogi on muidugi tühiasi võrreldes reaalse eluga. Reaalses elus toimuvad niisugused asjad, mis mõnigi kord viivad teise inimese enesetapu äärele. Aga ega psühhopaati see ei peata nüüd küll, sest tema jaoks on kellegi hävitamine suur ja selge nauding. Ja minu blogis õnneks ei ole ka ammuilma olnud ühtki perversset kommenteerijat - õnneks!
Ütlen ausalt, mina ei saa aru, mis mõnu pakuvad teiste inimeste kannatused.
Mulle on elu õpetanud sellist võtet, et psyhhole anna sama labidaga vastu. Muidugi, igayhel pole sellist vaimse & fyysilise vägivalla talumise koolitust kah... aga yllatavalt paljud pooletoobised tõmbuvad tagasi, kui neile nende oleqt peegeldada. Lastega on iseasi, nendega toimuvat peab ikka väga peenelt jälgida oskama...
Qna psyhhop ei ole nö eetilise yhiskonna täieõiguslik liige, vaid hälvik, siis ei ole meie poolt mõistlik lasta sellisel karakteril meie huvide e tavalise, enam-vähem normaalse yhiskonna kahjustamise kaudu omaenda egot nuumata. Moraalses müttes on mõnigi inimene tulevane qrjategija - hakkab piire kacetama, qni jõuab karistatava qriteoni. Siis on mõne inimese e terve rea ohvrite jaox juba hilja...
(Mõtlen sellele, et qidas minu enda abikaas on äärmiselt kaicetu selliste asjade vastu. Isegi oma pere huvid tuuaxe vägivallaceja vastu VIISAKAS, KENA olemisega ohvrix. Sest "palun" olla võlusõna... ning põgenemine parim lahendus?)
Mina olen ka kaitsetu. Teiste eest kusjuures olen võimeline välja astuma, enda eest mitte.
Aga jah, üldiselt neile mõjub, kui samaga vastata (mis on ilmselt minu nõrk külg), sellega ma olen kahel käel nõus. Kui ohver vastu hakkab, mis mõnu siis piinamine enam pakub! Psühho naudib justnimelt kaitsetu inimese kiusamist.
Ahistajate kohta seekord sõna ei võta, kirjutan hoopis eelmise, kadunud kirjatüki ainetel. See tunne, mida sa kirjeldasid, on ka mulle tuttav. Ja nagu ma aru olen saanud, ei ole see sugugi väga tavaline. Armastus (mida mitmekesisem ja universaalsem, seda parem) teeb elu elamisväärseks. Õnnitlen!
Isver, kui mage kommentaar, aga selle jaoks ei olegi sõnu olemas.
Jah, ma ei söandanud seda postitust siia blogisse jätta, kuna teema tundus väga hell ja väga-väga isiklik ning netiarvarustes liigub ringi kõiksugu rahvast. Aga aitäh, et mõistad! See on ebatavaline tunne küll, minuga pole varem midagi sellist juhtunud...
Postita kommentaar