on muutnud tohutuks. Maalin, keedan ja küpsetan, heegeldasin valmis lillekindad (vt ka viimast Käsitöö ajakirja), alustasin salli kudumist, kirjutan luuletusi, elan kaasa armsa inimese heitlustele olemise talumatu kergusega, loen raamatuid, õpin inglise keelt, mängin lastega ja kui aega saan, siis ka magan. Mis tähendab, et olen krooniliselt väsinud. Aga rõõm loomisest on nii suur, et ei saa ära ka lõpetada.
Eino kaua muidugi niimoodi vastu ei pea, see on siililegi selge. Siilile tegelikult eriti, sest tema ju talvel teatavasti magab, mitte ei loo ega lehvita (miks ma ei imesta, et Kalevipojas oli ka siil see, kes tarka ja mõistlikku nõu andis). Aga mina ei ole mõistlik inimene. Ja esimest korda üle pikkade aastate ei ole mul sellepärast ei piinlik ega halb. Hakkan vaikselt "kapist" välja tulema, natukehaaval näitama seda osa endast, kes on olnud peidus, alla surutud, ära hirmutatud. Korraliku, vagura, normidele vastava Kudzu sees elab tegelikult üks palju võimsam, julgem, ilusam, tugevam tegelane. Ja isegi kui see avanemine paneb kinni mõned uksed - las minna!
Muidugi ma tean, et murdumine on minust alati vaid ühe tillukese hetke kaugusel. Tige pilk, kurjus, õelus, ülejõukäivad kohustused, üksildus jne jne jne - igaüks neist võib mind hoobilt katki teha, uuesti lukku panna, peitu ajada, kapinurka pugema sundida. Ja ometigi ma katsetan, sest kaotada ei ole ka ju midagi. Pigem on võita.
Kudzu
PS Minu töid näeb http://mk2009.edicypages.com Kuna nad kõik on A2 formaadis ja palju võimsamad, kui fotodel, pluss nad on ruumilised ja mitmekihilised oma olemuselt, aga kahjuks meie fotokaga ei saa paremaid pilte. Ja need on siis katsetused enamasti (erinevad tehnikad ja erinevad vahendid).
2 kommentaari:
Aga pildid on väga ilusad ja jätavad isegi fotodelt vaadatune mulje, et neil on võim taga.
Tuttavad kirjeldused. Vagura minu sees elab suurem, julgem, säravam mina, keda harva välja lastake. Aga lase ometi!
Postita kommentaar