inspireerituna Morgie blogisaba arutelust jätkan siin oma blogis teemaga, et miks küll on väga paljudel inimestel alaväärsuskompleksid.
Jättes kõrvale kõikvõimalikud biokeemilised tegurid (kelle keha mis aineid toodab ja kas ained on enne ja käitumine pärast või vastupidi), keskenduksin mina siinkohal välistele teguritele.
- Negatiivne tagasiside keskkonnalt, kus laps toimetab. Minu hüüdnimed lapsepõlves: Kondi-Robert, Sääsk Äbarik, Nõianägu, Keppjalg, Kondibukett, Kont, Värdjas jne. Pidev tagasiside verbaalselt (sisuga: rõve värdjas) ja füüsiliselt (ei võeta mängu, kiusamine sh koolivägivald, peksmine). Mäletan, milline õudus oli iga päev mööduda ametikooli ühiselamust, kus akende peal kõõlusid teismelised noormehed, kes ilkusid minu, pisikese haleda inimräbala üle, kes ma olin sunnitud seda kannatuste rada läbima. Ja nüüd, 30-aastat hiljem, küsis minu abikaasa, miks ma ometigi ei läinud teist teed. Lihtne, eksju. Aga hirmunud inimene ei suuda adekvaatselt mõelda teadagi ja nii ma siis vedasin oma rasket risti iga päev. Ja mina mäletan end teistest erinevana alates hetkest, mil mul on olemas mälestused.
- Kodusoojuse ja positiivse tagasiside puudumine. Arvate, et ma sain kiita selle eest, et mul olid kõik viied? Ei, ma sain karistada selle eest, kui mul oli midagi valesti. See, mis oli hea, see oli niivõrd elementaarne, et seda keegi ei märganud. Ja ma ei osanud ka ise hinnata oma oskusi või loomingut, kuna tagasiside praktiliselt puudus. Kodus ei ole kunagi keegi minu otsuseid toetanud, minuga läbi arutanud, kuidas asju lahendada, mis oleksid head sammud. Mind on aastakümneid oma valikutega üksi jäetud ja ema on suisa nautinud minu valesammude tagajärgi, omamoodi karistanud mind olemasolu ja eksimuste eest. Minu olemasolu oli nii ebavajalik, et ma omandasin oskuse olla "hea" st märkamatu. Emal valutas pea või oli ta üldse tööl, mitte kuradi kedagi ei huvitanud minu elu ja asjatoimetused. Ja kas te arvate, et mu ema praegu huvitab? Ei, ta lõpetab kõne koheselt, kui ma kasvõi piiksatan, et mul on suur koormus või ma olen väsinud. Ja mina olen väsinud välja mõtlemast, miks minu ema mind vihkab. Selle eest, et ma olen teistsugune? Selle eest, et ma ei tule alati toime? Selle eest, et ma olen temale elav etteheide ühest untsuläinud lapsekasvatuse projektist? Minu üle ei saa ju uhke olla - neli last (milline häbi!), ikka veel ülikoolis (jumal, milline häbi!), me ei ole rikkad, mu mees ei ole miljonär, ma ise ei ole miljonär ja me ei ela isegi mitte välismaal, noh, ja ma ei ole kuulus või kui, siis ainult K linnas ja seetõttu, et mind peetakse seal joodikuks, lesbitariks ja prostituudiks ühtaegu. No öelge ometi, mille üle mu ema saakski uhke olla!
- Hirm eksida on tingitud samuti välisest keskkonnast. Koolis oled sa ju idikas, kui sa midagi ei tea või ei oska. Ärge te mitte mõelgegi meie koolisüsteemis õppides õpetajat ülearuste küsimustega tülitada või märku anda sellest, et ei saa millestki aru, või mis veel hullem - teil on oma arvamus. Kui keegi vastab valesti, siis järgneb sellele ju üleüldine naer ja mõnitus. Parem on vait olla. Parem on mitte arvata. Parem on olla nähtamatu. Parem on sobituda süsteemi, sest muidu ei ole võimalik koolis käiagi, rääkimata veel õppimisest. Süsteem armastab ühesuguseid inimesi, kes on ühtemoodi riides, elavad ühtemoodi elu, kellel on ühesugune arusaam asjadest ja kes ei hakka süsteemile vastu. Kes lepivad, ninad nollis peas sellega, et neile iga päev solki kaela valatakse.
- Inimene omandab tagasiside põhjal teadmise, et tema tööd ja tegemised ei ole väärtuslikud. Et tema mõtted ja tunded ei ole väärtuslikud. Et tema olemasolu ei ole vajalik, vaid on suur ja häbiväärne koorem tema perekonnale. Palun öelge mulle, mismoodi saakski niisugustes oludes kasvada üles inimene, kes on vaba ja julge, kes armastab elu ja kel on jaksu väljakutseid vastu võtta?
Ma tegelen oma hirmudega iga päev. Iga päev pean ma kusagilt leidma kinnitust, et ma ikka olen väärtuslik, et ma olen vajalik. Ja ma leian ka, sest minu kõrval on üks inimene, kes armastab mind tingimusteta: kiilakana, raseerimata, viltuste hammastega, kööbakana, kondisena, ülekaalulisena, suitsetavana, kurvana, üliõnnelikuna jne jne jne See ja minu laste olemasolu hoiavad mind elus. Kui minu peret ei oleks, küllap ma oleksin enda mittevajaliku katkise elu juba ammu, ammu-ammu ära lõpetanud. Või mis lõpetanud - kui oleks minu teha, ei oleks ma kunagi sündinudki.
Vaat selline on minu maailm!
Kudzu
14 kommentaari:
keegi on Sulle ikka vägeva ajuloputuse korraldanud. Ning su emal on kahtlemata mingid luulud, eriti mis puudutab miljuneerindust teie suguvõsas. Väga alakaalulised seisukohad teie pere alahindamisex...
kas sellest ei piisa siis viidsakas yhiskonna liige olemisest, q peres on mitu kõrgharitud isiqt, elataxe omas majas prestiizses piirkonnas ning käiaxe õppimas põnevat ning innovatiivset eriala Pealinnas, Vabariigi Suurimas Kõrgkoolis?
Miljon on tegeliqlt midagi muud q paberist sildikesed kohvris. Teil on see miljon, kõik prestiizsed, sh vaimsed asjandused juba ammu olemas. Ning enda kööbakana qjutamisex pead sa kasutama arvutigraafika abi.
Hirmude vastu aitab haritus.
Ma võiksin olla USA president, ÜRO peasekretär, triljaldär, kuulus kunstnik jne üheaegselt, aga oma emale ma ikka ei kõlbaks. Minu väärtus tema elus selguks ilmselt posthuumselt (st minu surmaga seoses).
Aitab positiivne tagasiside, ja seda olen ma ka Sinult saanud. Aitäh!
Lase vabaks, lase vabaks, lase vabaks .... ja kui see ei aita, siis saada p...
Väga raske on nõu anda. Üks asi, mis öeldakse, on mitte urgitseda oma hirmudes. Seda on kerge öelda, raske teha, aga kui tunned, et need mõtted tulevad, siis tõuka nad eemale. See ei ole probleemide eest põgenemine, oled lihtsalt läbinud ühe eluetapi, sõltuvuse oma emast.
Hirmudes urgitsemise kohta ütlen, et päris rahule ei või neid ka jätta. Kui inimene ei ole teadlik oma hirmudest, siis juhivad hirmud tema elu. Aga kinni muidugi ei maksa ka jääda. Vaatad, konstateerid fakti ja elad edasi. Nüüd on sul juba rohkem valikuvõimalusi.
Ma ei saa midagi muuta oma eelnevas elus, aga ma saan keti katkestada ja üritada oma lastele anda paremat lapsepõlve. Et nad saaksid mind usaldada ja neil ei oleks vaja muutuda nähtamatuks inimeseks.
Lihtsalt ma kirjeldasin, miks on mõnedel inimestel raske või isegi võimatu endasse uskuda.
Käisin eile dr Jure Biechovski loengul Tartus ja tema alustas oma loengut sellise looga, et kui tema juurde tuleb inimene ja küsib, miks mul on depressioon ja ta selle inimesele ära seletab ja küsib, kas see aitas sind, siis arvake mida inimene vastab! Loomulikult ei aita meid diagnoos, vaid positiivse eesmärgi püstitamine ja selle kujustamine pidevalt. Ja kui need kõige olulisemad inimesed ei ole osanud meid kiita ja oma armastust väljendada, siis tuleb seda endal teha :)
Et algus lobedamalt läheks, siis lisan siia ka oma nägemuse Sinust, selle järgi oled Sa väga soe ja tark ja andekas inimene ja mul on uhke tunne Sind tunda.
Suured kallid vihmasest Jõgevast
kle beib, mis valikud.
ole normaalne. kui oleks olnud sinu valida ja sa poleks kunagi sündinud, siis mida meie ilma sinuta peale hakkaksime, ah?
Kui sind poleks, tuleks sind välja mõelda.
aga diagnoosist asi algab.
kõigepealt peame me teadma, mis meil puudu on, näiteks värske õhk. (kui sellest aru ei saa, jäädki pead murdma, et miks ma ennast halvasti tunnen...)
järgmiseks tuleb leida meetodid selle saamiseks, näiteks aken leida, uks maha lõhkud, kirstust välja murda.
ja kolmandaks tuleb veriseid sõrmenukke ravida ja kopsud õhku täis tõmmata. muide, ka see võib vahel valus olla.
Mul on sinu emast täitsa kahju. Ma arvan, ta ei armasta ennast, ei usu, et keegi teda armastaks ja seetõttu ei pea ka teid, oma lapsi armastuse vääriliseks. Nii see hirm edasi pärandubki... See hirm, et mind ei armastata. See hirm on kõikide teiste hirmude ema.
Keegi ei pea ennast ja oma väärtust mingil viisil tõestama, selleks, et armastatud olla. Me juba oleme seda, tuleb see ainult ära tunda.
Aga kuidas, see on küll hea küsimus. Ma pole päris kindel, kas hirmude vastu aitaks haridus, vabakslaskmine, p... saatmine või positiivne tagasiside. Võibolla aitavad ka. Küllap igaüks peab ise leidma selle tee, mis hirmude maa armastuse maaks muudab.
Jah, nüüd te mõtlete, et ma olen mingist eneseabi õpikust seda armastusejuttu lugenud. Aga tegelikult, kõik eneseabiõpikud räägivadki ühestsamast asjast.
Ma ise olen küll seoses hiljutiste sündmustega endalegi ootamatult taas nii sügaval hirmudemaa sisemuses, kui üldse olla saab.
Aga ma vähemalt olen kogenud, mis tunne on elada hirmust vabana. Sellest hirmust, et mind ei armastata. Ma olen tundnud, kui kuldne võib elu olla. Võibolla on mul õnne kunagi seda jälle tunda.
/Üks naine nägi unes taevalikku armastust
ja hakkas seda kuulutama sellest päevast peale/, jajah, see laul räägib minust : D
Kedagi ei saa vägisi armastada, ma arvan. Minu ema on valinud endale teise tee, kui oma laste armastuse vastuvõtmine ja las ta olla. See on tema valik ja ma püüan seda austada. Ta ehk ei saagi meie armastust aktsepteerida, sest see ei ole tema jaoks piisavalt hea ja meie ei ole piisavalt head, nii et nokk lahti ja saba kinni suhtumine.
Kahjutunne on hävitav tunne, ei maksa seda endale ligi lasta. Kahjutundest saab alguse palju koledaid ja haigeid suhteid. Kui ei suuda armastada, siis ei ole vaja armastada ja eks teistel tuleb leppida, aga mitte kaastundest astuda rumalaid samme, mida hiljem paraku tuleb kahetseda.
Nii ka minul - tuleb leppida sellega, et minu ema mind ei armasta. Aga see ei keela mul oma lapsi armastamast ja neile oma tundeid näitamast ning oma armastust kinnitamast.
Ma arvan, et see on parim, mida teha annab.
Kahjutunne on tegelikult süütunne, mis paneb võibolla rumalaid samme astuma. Kaastunne aga on midagi muud. See jätab meid vabaks. Midagi ei pea tegema ja keegi pole süüdi.
Ning armastada võib lihtsalt niisama ka, ilma et keegi seda vastu võtma või aktseptima peaks. Ma ei räägi sinu emast, vaid üldiselt.
Kas tõesti on olemas ainult ÜKS inimene, kes armastab sind kiilakana, suitsetavana, viltuste hammastega jne? See, kes on sinu kõrval.Aga see, kes on sinu sees?
Ma ei allu provokatsioonidele ja see teema on nüüd LÕPETATUD.
Postita kommentaar