On õhtu.
Linnas matab niiske udu
autode hääled ja rongirataste kõmina.
Maailm on vettinud nagu pesukäsn,
kust veetilgad langevad vaikusesse:
üksteise järel,
justkui pärlitena katkiselt kaelakeelt.
Sombune pimedus
paitab mu pisaraid
ja muudab needki pärliteks,
mis kõlinal kukuvad,
purustades hetkeks õhtuse vaikuse.
Vaikuse, mis tõmbub aina koomale ja koomale,
ümber pimeduses tukkuva
niiske ja kurvameelse linna.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar