See küsimus on vaevanud sadu sotsiaal- ja muid teadlasi, kes nuputavad ja nuputavad, samas kui lahendused on väga lihtsad. Meie peres on nii: kui on vaja osta küttepuid, siis olen mina ka pereliige (st annan oma rahanatukese puude ostuks, kusjuures 10 päeva kuus minu poolest kütta pole vaja, elan mujal); kui ma sõidan Tallinna, siis olen eraldi leibkond, kes ise oma vahenditest peab ostma bussi- või rongipiletid, trolli- ja trammipiletid ja kõik töövahendid, mis on kooliskäimiseks vajalikud; kui pere elab 10 päeva ilma minuta, on loomulik, et toiduraha saab kokku hoida, sest ma ei kuulu sel hetkel perekonda - ostan oma toidu päälinnas oma isiklike finantside eest, aga ärge arvakegi, et keegi mulle üldisest kaukast mingeid tasaarveldavaid ülekandeid teeks, otse loomulikult mitte, sest ma ei kuulu ju perekonda Tallinnas viibides!; kui on vaja kodus koristada, siis olen ma pereliiged, mis siis sellest, et 10 päeva kuus ma siin ei ela. Ja kui ma tahan midagi tõesti endale osta (nt lõhna vms või vanaaegset Singeri jalaga õmblusmasinat), siis on ikkagi pigem vaja osta puid, briketti, süüa, riideid ja jalatseid st perekond vajab mind ja on avastanud ootamatult, et ka minu kuulun nende hulka.
Et kui eelnev kokku võtta, siis pere vajaduste puhul kuulun ma perekonda, oma vajaduste puhul ei kuulu ma mujale kui iseenda juurde. Selline lihtne loogika siis, mille alusel saabki enda kuuluvust perekonda parimal viisil testida.
Ütlen ausalt, ma ei jäänud koju selleks, et siin koristada, kasida ja teiste ori olla. Ma ei kavatse siin sentigi rohkem liigutada, kui peab. Minu töö on olla tudeng, ma olen võtnud riigi ees endale õppelaenu näol ka kohustusi tõepoolest õppetööga tegeleda. Minu arusaamist mööda elan ma osa aega mujal, mis tähendab, et ma ei pea siin üksinda koristama, süüa keetma ja pesu pesema. Ja kui minu abikaasa ei suuda poistele asju edasi delegeerida, saab ta ise maitsta seda head koristaja-koduabilise-pesunaise põlve, mida mina varasema elu jooksul olen pidevalt pidanud tegema. Jõudu igatahes ja edasist emantsipatsiooni!
tervitades
Kudzu
5 kommentaari:
Oi-oi, valusad teemad, paraku igapäevased....
Jah, on küll igapäevased teemad ja seepärast tuleb ka väga jõuliselt oma õiguste eest võidelda, sest igapäevasied asju me ju kaldume väga kiiresti iseenesestmõistetavaks pidama. Meie pere kohta on mul märkmeid 2000. a talvest, kus ma olen teinud kaks nimekirja - oma üleanded ja abikaasa ülesanded meie koduses tööjaotuses (kusjuures me elasime keskküttega korteris sellele hetkel, kus elu oli väga mugav praegusega võrreldes). Pole vaja olla selgeltnägija, et välja mõelda, kumma nimekirjas oli kümme korda rohkem tegevusi.
eh...!
see teema on täiesti igavikuline.
kusjuures laiemas plaanis võib perekonna hulka lugeda ka need sugulased, kellega koos ei elata.
juhul kui nendega toimib sugulaslik koostöö.
"leibkond" on vist seevastu konkreetsem ja ametlikum mõiste?
Antud perekonna definicioon on v2ga t2pne minu arvates. Siin aga tulex t2psustada ning r6hutada ka perekonnaliikmete panust, 6igemini selle v6rdsuse p6him6tet - et kellelgi ei tulex p2he n6uda pyha & puutumatut und, seeaeg q teine pereliige teeb ylej22nud 1000 kodut88d. Meil on see paraq just viimatimoodi.
Paistab, et kodutööde, hoolitsuse ja vastutuse jagamise teema on meile kõigile valusasti tuttav... : )
Mina ei usu, et perekonnas saaks neid asju kuidagi võrdselt jagada. Mis teha, peres oleme me kõik võrdsed, kuid ometi on ühed tugevamad ja teised nõrgemad.
Kui aga asju ei saa päris võrdselt jagada, saab neid ometi võrdsemalt jagada. Edu selles!
Postita kommentaar