kus meie peres kasvab ainult kolm alaealist last. Tänasest päevast alates on meie pere vanim täisealine. Vaat nii, ära ootasin!
Ja palju õnne, kallis laps! Ega see täiskasvanute vastutusekoorem polegi nii kerge ja meeldiv, kui 18-aastasele tunduda võib. Tegelikult on ju ikka päris mõnus, kui on keegi, kelle abile võib kindel olla, kes sinu eest ajab korda hulga ebameeldivaid sebisklemisi, tagab söögi ja peavarju ning annab taskuraha, paitab pead ja hoolib ning hoolitseb. Muidugi jään mina oma lastele emaks ka siis, kui nemad on sama vanad kui mina praegu ja minust on saanud väike tige penskariproua, kes oma miniatel ja väimeestel elu põrguks muudab. Aga seda ma luban küll, et minust saab äge puu-otsa-ronija-pea-peal-seisja-vanaema, kellel on oma lapselastele kaugelt rohkem anda kui üksildane padjapüür. Sest oma ebaõnnestumisi emana ma ju enam kuidagimoodi ümber teha ei saa, ainult kurvastada nooruses tehtud lolluste ja lastele andmata jäänu üle.
Ikka parimat soovides
Kudzu
3 kommentaari:
Palju-palju õnne! Ja jaksu emale, sest poiste aru pidi saabuma ju peale neljakümmet;-))
paalju õõõnnee! või nagu jäneseema oma poegadele ütles: oi, teil nii suured silmad juba peas, nüüd minge ja toitke ennast ise :P
Palju õnne! Eks ole ju tore ema olla!!!
Seda mõtlen ma just viimasel ajal, olles kokku puutunud mitme eakaaslasest vanaemaga...
Postita kommentaar